#rõõm loodus

[luuletus-ee]

- Tarmo Selter

[sireliteaegu]

Laul lauludest (Artur Alliksaar)

Hingede igatsevas üksinduses,    palverännakute pidulikus pimeduses,    röökiva öö pöörastes pööristes    visklevate ja väänlevat välkude    virvavalguses                     sünnivad laulud.    Põhjatute merede paljastel kallastel,    lainete laksuvate löökide all,    tinaste tormide tiheduses,    murduvate mastide raginas                    sünnivad laulud.    Sajandist sajandisse                    korduvad    suudlused ja surivoodid. Kerkiva ja kaduva ahel ei katke.    Ajastust ajastusse                    murduvad    sumpamised sumedate soode sumpades    kangekaelselt kauge ja kinnisilmselt kinkiva taeva    triibulise kalasaba keelitleva kohina all. Oi, kui kaua kiiguvad koidikuis orjavitsad! Hulluste tuuled ei väsi räsimast elu õisi. Tähed  ja tipud ei tuhmu kuuvalgete kuristikkude kohal. Oi, kui ähvardav on ähmasus saatuste suurte ja suletud    surutõrte ümber! Kas siis selleks sünnitigi, et otsida kirvepakku peapaigaks? Kõik, kes on määranud kohtumise keskööle, peavad ootama    hommikut. Kas siis südapäeva sädelus on selles süüdi, et teda kantakse    nagu sõdalase sõgedat soomusrüüd? Kallistused ja kalmud vajuvad ajaloo videvikku. Maailma on müüritud müütidesse. Maailm on tugev tõbine, kes õnne eest on valmis maksma    masenduse hinda. Maailma läheb lootusist lummatuna ja laulab oma laule. Iga laul sünnib absoluutsest, talle ainuomasest ainest. On graniidiseid laule, ja nendega vooderdatakse ajajõe jõuline     jõõr. On basaldiseid laule, mis kerkivad kiiduhõisete ja     hirmukarjatuste kohale nagu monumendid õhtusse     uppuvates parkides. On marmorseid laule, mis on nagu kehade kehtivuse     kivinenud muusika. On vaskseid laule, milles on peidus paljude võluvate    petteuskumuste värinad. On terasest laule. Neist saab teravaid mõõku ja tugevaid    sillatalasid. On mägikristalseid laule, kõrgemaid kitsaste eesliradade    eestkostetungidest ja -sundidest. On saviseid laule, mis pudenevad veel enne, kui saaks    hakata kostma nende kõhetu kaja,    ja on laule, mille kullalademeid iialgi ei valata üksikuteks    väikesteks läikivateks müntideks. Ääretult usun äärmustesse. Nendes on koos piinad ja pääsemine. Las uuesti lõkkub pikk ja põline piiride põlgus, kuigi    keskpärasusel on kergem, sest tema arvab, et saab    läbi lauludetagi. Laule on lõpmata palju, ja veel enam seda, mis ei leia teed    lauludesse. Mõnedes lauludes on mõtet. Mõned mõtted ise on laul. Elu aga on midagi muud kui ettevaatus. Elu on midagi hoopis muud kui ettekäänded. Elul ei ole midagi ühist eelarvamustega. Elu laulab lakkamatult. Loodus loob loojumatuid meloodiaid. Tunded tulvavad teispoole kahtluste kaledaid kaljusid. Iga tardumine on mandumine. Igale uuele päevale andumine on hääbumise ohust eemale     kandumine. On laule, millele rõõm on rikkuseks. On laule, kus kurbus ja ilu on üks. On marsse ja farsse. On hümne ja üminaid. On tulu- ja tarbelaule, mis ruttu kuluvad. On laule, mis üha uuendavad elujanu,     ja on kannibalikantaate, mis vajutavad hambad elavate     südamete lihasse. Tulevik, mu hing ihkab hingata su vääramatu värskuse     võimsaid vooge! Kuidas tunneksin su ära, kui laulude tõrvikuid ei kantaks           su kõrval ja leegid ei valgustaks                        su mehist ja murelikku nägu?

(Anna-Maria)

[luuletus-ee]

- Lilli63

[luuletus-ee]

- Lilli63

[luuletus-ee]

- Lilia63

[luuletus-ee]

- Lilia63