#rõõm loodus | Explore Tumblr posts and blogs

sireliteaegu · 4 years ago

Text

Laul lauludest (Artur Alliksaar)

Hingede igatsevas üksinduses, palverännakute pidulikus pimeduses, röökiva öö pöörastes pööristes visklevate ja väänlevat välkude virvavalguses sünnivad laulud. Põhjatute merede paljastel kallastel, lainete laksuvate löökide all, tinaste tormide tiheduses, murduvate mastide raginas sünnivad laulud. Sajandist sajandisse korduvad suudlused ja surivoodid. Kerkiva ja kaduva ahel ei katke. Ajastust ajastusse murduvad sumpamised sumedate soode sumpades kangekaelselt kauge ja kinnisilmselt kinkiva taeva triibulise kalasaba keelitleva kohina all. Oi, kui kaua kiiguvad koidikuis orjavitsad! Hulluste tuuled ei väsi räsimast elu õisi. Tähed ja tipud ei tuhmu kuuvalgete kuristikkude kohal. Oi, kui ähvardav on ähmasus saatuste suurte ja suletud surutõrte ümber! Kas siis selleks sünnitigi, et otsida kirvepakku peapaigaks? Kõik, kes on määranud kohtumise keskööle, peavad ootama hommikut. Kas siis südapäeva sädelus on selles süüdi, et teda kantakse nagu sõdalase sõgedat soomusrüüd? Kallistused ja kalmud vajuvad ajaloo videvikku. Maailma on müüritud müütidesse. Maailm on tugev tõbine, kes õnne eest on valmis maksma masenduse hinda. Maailma läheb lootusist lummatuna ja laulab oma laule. Iga laul sünnib absoluutsest, talle ainuomasest ainest. On graniidiseid laule, ja nendega vooderdatakse ajajõe jõuline jõõr. On basaldiseid laule, mis kerkivad kiiduhõisete ja hirmukarjatuste kohale nagu monumendid õhtusse uppuvates parkides. On marmorseid laule, mis on nagu kehade kehtivuse kivinenud muusika. On vaskseid laule, milles on peidus paljude võluvate petteuskumuste värinad. On terasest laule. Neist saab teravaid mõõku ja tugevaid sillatalasid. On mägikristalseid laule, kõrgemaid kitsaste eesliradade eestkostetungidest ja -sundidest. On saviseid laule, mis pudenevad veel enne, kui saaks hakata kostma nende kõhetu kaja, ja on laule, mille kullalademeid iialgi ei valata üksikuteks väikesteks läikivateks müntideks. Ääretult usun äärmustesse. Nendes on koos piinad ja pääsemine. Las uuesti lõkkub pikk ja põline piiride põlgus, kuigi keskpärasusel on kergem, sest tema arvab, et saab läbi lauludetagi. Laule on lõpmata palju, ja veel enam seda, mis ei leia teed lauludesse. Mõnedes lauludes on mõtet. Mõned mõtted ise on laul. Elu aga on midagi muud kui ettevaatus. Elu on midagi hoopis muud kui ettekäänded. Elul ei ole midagi ühist eelarvamustega. Elu laulab lakkamatult. Loodus loob loojumatuid meloodiaid. Tunded tulvavad teispoole kahtluste kaledaid kaljusid. Iga tardumine on mandumine. Igale uuele päevale andumine on hääbumise ohust eemale kandumine. On laule, millele rõõm on rikkuseks. On laule, kus kurbus ja ilu on üks. On marsse ja farsse. On hümne ja üminaid. On tulu- ja tarbelaule, mis ruttu kuluvad. On laule, mis üha uuendavad elujanu, ja on kannibalikantaate, mis vajutavad hambad elavate südamete lihasse. Tulevik, mu hing ihkab hingata su vääramatu värskuse võimsaid vooge! Kuidas tunneksin su ära, kui laulude tõrvikuid ei kantaks su kõrval ja leegid ei valgustaks su mehist ja murelikku nägu?

(Anna-Maria)

0 notes

evavaher · 7 years ago

Text

Kui kultuuriruumid põrkuvad..

Eesti kultuur on väga palju mõjutatud Saksamaa omast – me sööme väga sarnaselt (nö. talupojaköök - kõike mida saab ise kasvatada), me oleme isiksuselt sarnased (konservatiivsed, täpsed, rahulikud) ning ilmastikuolud ja loodus on siin Saksamaa osas, kus mina elan, samuti sarnane Eestile. Vähemalt suuremalt jaolt – talv oli küll soojem, kevad tuli varem ja suvi oma 35-40 kraadiga on ikka päriselt suvi. Viimased nädal aega on küll ainult sadanud ja 20 kraadi juures olnud, niiet tundub, et suvi on ikka täiesti sama.

Otseselt kultuurišokki siia tulemine mulle seega ei pakkunud. Ma kohanesin kiiresti ja mul ei ole ette tulnud olukordi, kus ma sakslasti kohe üldse ei mõistaks. Jah, on küll ette tulnud, et nad teevad midagi teisiti, kui mina olen harjunud, kuid ei midagi sellist, mis mul kohe teravalt meeles oleks. Sakslaste teisititegemistest kirjutasin ka kunagi novembris (LINK).

Küll aga on mulle teistsugust kultuurielamust pakkunud töö sõjapõgenikega, sest araabiamaad on oma kultuuri poolest täiesti teistsugused. Mul on olnud seda suur rõõm tundma õppida, kuid ka mu suurimad konfliktid noortega on tekkinud just seetõttu, et me tuleme erinevatest kultuuriruumidest. Nendel hetkedel on hea, et neid erinevaid kultuure pole 3 ja mina olen ikka kolleegidega enamasti samal arvamusel.

Suurimaid positiivseid elamusi on mulle pakkunud toit. Kuna nädalavahetusel on suur toitlustusköök kinni, siis peab iga grupp ise süüa tegema. Kuigi väga tihti on meil midagi kiiresti valmivat, siis vahel saab ka süüria või afganistaani kööki maitsta. Noored siin enamasti söögi tegemisega hätta ei jää ja oskavad oma kodused maitsed siinsete vahenditega hästi kohale tuua. Detmoldis on ka Türgi-Süüria pood niiet selle võrra on olukord lihtsam. Sealt saab ka erinevaid rahvuslikke magustoite, mis on minu jaoks esmakordsed süüa.

Teiseks olen palju õppinud moslemi kultuuri kohta. Noored räägivad sellest väga meelsasti ja põnev on seda tundma õppida. Suurim kokkupuude oli nädal tagasi lõppenud Ramadaan, mis on kuu aega kestev paastumine. Igal aastal liigub ta 11 päeva. Sel ajal ei sööda, jooda, suitsetada ega rahuldata seksuaalseid ihasid seni kuni päike paistab. Pärast loojangut on kõik lubatud kuni järgmise koiduni. Eesmärk on õpetada moslemile kannatlikkust ja alandlikkust jumalale. Ma ei hakka siin referaati tegema, kui suurem huvi lugeda, siis saab seda lugeda Vikipeediast SIIN. Meie mosleminoored alustasid küll kõik suure hurraaga, kuid juba teisel päeval oli mõnda näha nurga taga suitsetamas ja hiljemalt nädala pärast ka köögist söömas. Samas ka arusaadav, kui õues on päikese kaes 50 kraadi ja ühtegi lonksu vett võtta ei tohi, siis on olukord keeruline. Elurütm ju siin seepärast ei muutu nagu kodumaal, kus kõik elavadki see kuu Ramadaani vaimus. Lõpuni pidasid vastu 2 noort.

Ühe negatiivsema näite kultuuride põrkumisest peaksin ka tooma. Islamiusus ei ole naised ja mehed võrdsed. Siinsetel mosleminoortel, kes kõik on poisid, on raske meid võtta kui sotsiaaltöötajaid, kellel on nende üle teatav võim ja otsustusõigus. Konfliktid tekivad, kui me näitame seda võimu välja. Loomulikult ei meeldi ka saksa noortele siin, kui neile midagi keelatakse või ei võimaldata nende tahtmist, kuid see on kuidagi teistsugune. Mosleminoored arvavad, et naiskolleegid peavad kõiki nende tahtmisi täitma ja seda kibekiiresti. Sellega seoses olen ma selgeks saanud sõna “jalla” (kiiresti, araabia keeles). See ei ole küll õnneks selline asi, mida me pidevalt kohtame. On ju nad juba Saksamaal paar aastat vähemalt kõik elanud, kuid vahel lööb ikka sisse (umbes kord paari kuu jooksul). Meeskolleegidega ei esine seda kunagi. Ei on ei ja seda respekteeritakse.

Positiivsemat selle kultuuri tundma õppimise juures on ikka palju rohkem. Mulle meeldib kuulata lugusid mida noored oma kodumaast ja perekonnast räägivad. On toredaid lugusid, mille läbi saab õppida tundma sealset eluolu, kuid on ka palju raskeid lugusid, kui puistatakse südant sõja pärast. Nad on kõik kaotanud ühe või mitu lähedast sugulast. Nad on väga palju läbi elanud ja seda ei suuda ega tahagi ma endale kuidagi ette kujutada.

Praegu on käsil inimeste Afganistaani tagasi saatmine, sest seal on olukord muutunud turvalisemaks (kuigi siiski iga päev pommid plahvatavad ja sajad inimesed surevad) ja meie afgaani noored on pärast pikkapikka asüülitaotlemise protsessi saanud kahjuks samuti saanud vastused, et suure tõenäolisusega saadetakse nad tagasi. Nende isad on politseinikud, mis teeb need noored otseseks sihtmärgiks. Üks nendest poistest on elanud 3 aastat metallplaadid seljas, sest nende pere vastu suunatud rünnakus Talibani poolt murdus ta selg..

Nende perede isad elavad perekonnast kaugel eemal ja käivad vahel harva salaja öösiti külas. Siiski arvatakse siin Saksamaal, et neil on täiesti turvaline sinna tagasi pöörduda. Nad on siia tulnud 13-14-aastasena, õppinud ära saksa keele, käinud koolis, teinud tulevikuplaane juba siin riigis, kuid kogu selle vaeva peavad nad jätma, sest ei anta asüüli. Ma saan aru, kui tagasi saadetakse vanemad inimesed, kes on seal koolis käinud ja tööd teinud. Need, kelle pered ei ole otsene sihtmärk. Loomulikult saan aru, et kõik ei saagi siia jääda, Saksamaa läheks lõhki, kuid kui murtud selgroog ei ole argument, et elu on ohus, siis ma ei tea mis on.

PS! Postitamise hetkel on muudetud otsus, et see konkreetne noor võib Saksamaale jääda kuni täisealiseks saamiseni.

Pikk jutt, tore jutt, kuid siinkohal lõpetan. Me leidsime täna poest šokolaadipitsa ja peame seda nüüd koos veiniga degusteerima hakkama. Loodetavasti tuleb lähipäevail päike ka jälle välja. Nii siin kui ka teil seal.

0 notes